Jagamismajanduse juured ulatuvad kaugesse minevikku, kui inimesed vahetasid omavahel kaupu ja teenuseid, ilma kasuteenimise eesmärgita või vahendajateta. Tänapäeval on jagamismajanduse mõiste laiem ja pidevalt muutuva oleku tõttu ka raskemini defineeritav. Originaal-jagamismajandusega võrreldes on muutunud ka see, et tänapäeval toimub kaupade või teenuste kasutamine ilma omandivormi muutuseta ja ajutiselt ning peamiselt siiski kasu teenimise eesmärgil.
Euroopa Komisjon on selle sõnastanud järgmiselt: mõiste jagamismajandus viitab ärimudelitele, kus tegevust hõlbustavad koostööplatvormid, mis loovad avatud kauplemisvõimaluse selliste teenuste või kaupade ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud. Jagamismajanduses on üldiselt kolm osapoolt: teenuseosutajad, vahendajad ja tarbijad. Lihtsamalt öeldes on tegu platvormitööga, kus keskne roll on vahendajal, kes viib kliendid kokku teenusepakkujatega. Mõned näited jagamismajandusettevõtetest on Bolt, Airbnb ja Duuabl.
Jagamismajanduse (aja)lugu
Tänapäevase jagamismajanduse ja selle definitsiooni alguseks võib lugeda 21. sajandi esikümnendit, kui kehvade majanduslike olude sunnil hakkasid välja kujunema uued äristruktuurid. Jagamismajanduse tekkimist soodustasid muutused peamiselt neljas valdkonnas – tehnoloogias (interneti kasutamise plahvatuslik levik), majanduses (kriisid, tööpuudus, ostujõu kahanemine), poliitikas (riigi suurenev kohanemine turu tavadega) ja ühiskonnas (tarbijate arusaam, et tarbimine on keskne osa nende elust).
Jagamismajanduse ärimudelit kasutatakse erinevates majandussektorites, kuid enim transpordis, majutuses ja isikuteenustes, vähem finants- ja äriteenustes. Üks esimesi üle maailma tuntud transpordisektori jagamismajandusteenuse ettevõtteid oli Uber, pakkudes alternatiivina taksodele sõidujagamisteenust. Kuigi Uber tegutseb ka Eestis, võttis selle turuosa siin üle 2013. aastal loodud mTakso, vahepeal tuntud kui Taxify, mida täna tunneme Bolti nime all ning millest on saanud Skype’i järel teine (või tõeline) Eesti Nokia. Teatavasti on Bolti teenustepakett tänaseks oluliselt laienenud ning lisaks sõidujagamisele pakutakse ka kullerteenust nii restoranidest, toidupoodidest kui ka lillekauplustest. Majutussektori tuntuim jagamisplatvorm on kahtlemata Airbnb – platvorm, kus eraisikud saavad läbi rakenduse soovijatele lühiajaliselt välja rentida oma korterit, maja või tuba.
2015. aastal ulatus Euroopa Liidus jagamisplatvormide tehingute kaudu teenitud kogutulu enam kui 28 miljardi euroni. 2025. aastaks prognoosis ennustatakse, et jagamismajandussektori kogutulu võib küündida 570 miljardi euroni. Selge on see, et tegu on kiiresti kasvava ja areneva sektoriga, mis on alles lapsekingades. Nagu kõigil noortel, ole sa inimene, loom, ettevõte või terve majandussektor, on ka jagamismajandusel omad kasvuraskused.
Probleemid seadusandlusega
Tihti on uute asjadega nii, et kõigepealt tehakse need valmis, pannakse tööle ja alles siis, kui kõik juba toimib, hakatakse seda riigi tasandil või kõrgemal reguleerima. Umbes nii on juhtunud ka jagamismajandusega. Jagamismajanduse üks olulisemaid märksõnu on platvormitöö. See on see töö, mida teevad näiteks Bolti autojuhid ja kullerid. Platvormitöö suurim eelis on tööaja ja -mahu paindlikkus. Enamasti tehakse seda lisatööna, lisaraha teenimiseks, oma muudest kohustustest vabal ajal. See on võimalik tänu sellele, et teenusepakkuja ja vahendaja vahel pole sõlmitud töölepingut. Kuigi ühest küljest on selline töökorraldus hea, pakkudes töö tegijale väga suurt paindlikkust, puuduvad töötajal kõik sotsiaalsed garantiid, mida ametlik tööleping pakuks.
Detsembris 2021 tegi Euroopa Komisjon ettepaneku võtta vastu direktiiv parandamaks platvormitöö tegijate töötingimusi. Ettepanek sisaldab kriteeriumide loetelu, et teha kindlaks, kas platvorm on tööandja. Kui ta seda on, peab ta töötajatele tagama miinimumpalga, puhkeaja, pensioniõiguse, tervishoiuhüvitise ja muud ametliku töösuhte juurde kuuluvad hüved. Eelnõu kohaselt liigitatakse automaatselt töötajateks kõik isikud, kelle tegevust platvorm piisavalt kontrollib, näiteks määrates töötasu suuruse, esitades nõudeid välimusele või töö- ja puhkeajale ning tehes järelevalvet töö kvaliteedi üle. Praegusel kujul klassifitseeritaks töötajateks pea kõik levinumate tööplatvormide kasutajad. Siinkohal võib tekkida küsimus, kas oleme jõudnud platvormitöö lõpu algusesse.
Mitte väga kaugest minevikust saab tuua näite, kus jagamismajandusplatvormi tegevus sundis Eesti Riigikogu vastu võtma seadusemuudatuste paketi, mida rahvasuus nimetati Uberi eelnõuks. Tänu muudatustele kehtestati sõidujagamisteenuse vahendajatele enam-vähem samad õigused ja kohustused kui on taksoettevõtetel. Näiteks peab muudatuse järgi ka sõidujagamisteenuse osutajatel olema taksoveoluba, teenindajakaart ja sõidukikaart.
Murevabad platvormitööd ja tööplatvormid
Õnneks on olemas ka selliseid tööjagamisplatvorme, kus töövõtjad ei pea kandma platvormi tähistusega vormirõivaid, kus platvorm ei määra töötasu suurust ja ei tee järelvalvet töö kvaliteedi üle. Üheks selliseks on juba varem mainitud Airbnb, aga ka näiteks töövahendusplatvormid nagu GoWorkABit, kus tööampse pakuvad ettevõtted või Duuabl, kus põhirõhk on sellel, et viia kokku eraisikust töö pakkuja ja Tegija.
Üks on kindel – jagamismajandus ja platvormitöö on tulnud selleks, et jääda. Meie igal juhul vaatame põnevusega, mis edasi saama hakkab.
